1. päev 60 km
Hommikul ärgates oli meeletu uni, aga vaja oli veel viimased asjad ära pakkida ja rattale kinnitada. Rongiga sõitsin Tartust Tapale ja edasi Rakverre. Rakveres suutsin oma sõidu kindad perroonile unustada. Selle ma muidugi avastasin mitmeid kilomeetreid Rakverest eemal. Õnneks olid kindad juba vanad ja küllaltki räbalad. Olin üsnagi pikalt mõelnud, et peaks endale uued kindad ostma. Esimese pikema peatuse tegime Sagadi mõisas. Sagadist Oandusse kulges sõit kuidagi eriti kiiresti. Oandus Anti ostis veel mõned kaardid ja sõit matkarajal saigi alata. Suurem osa rajast kulges metsateel, mis nii mõneski kohas liivane ja seetõttu väntamine raskendatud. Poolel teel võsule avastasi, et olin ka prillid suutnud maha jätta, mis jäid ilmselt Oandusse. Ma olen ikka kohati uskumatult udu. Õnneks olid kaotatud asjad vanad ja küllaltki väsinud. Võsu telkimisalal sai lõpuks natukenegi korralikumalt süüa ja puhata. Jäänud oli veel 16 km. Võsu telkimisalalt Kuueristi puhkekohta tuli jalgratas käe kõrval lükata. Kuueristi puhkekohas leidsin matka esimese geopeituse aarde. Tänase päeva telkimiskohaks valisime Nõmmeveski lõkkekoha. Mõnus jõeäärne koht. Ainuke viga oli see, et kala polnud ja vesi oli külm. Aga see ju iga matka alguse asi, et vesi tundub külm. Hiljem kui paar päeva käidud, on juba täitsa soe. Õhtul tegin väikese jalutuskäigu mööda jõe äärt. Leidsin päeva teise geopeituse aarde, mis oli küllaltki järsu paekivi panga peal. Jõe äärest leidsin värsket piparmünti, millest tehtud tee oli niivõrd hea, et tekkis tahtmine ka järgmiseks päevaks korjata, mida ma muidugi ei viitsinud.
Panoraam
Panoraam
Panoraam
2. päev 57 km
Hommikul putru süües, lisandus pudrule eilse õhtuse tee piparmündi maitse, mis oli plastiknõusse imbunud. Pudrul oli kohe mõnus värskendav maitse. Päev algas Nõmmeveski lõkkekohast Kalmeoja lõkkekohani liikudes. Suurem osa sellest lõigust kulges mööda hästi läbitavat laia metsateed. Viimane 3 km oli aga kitsas metsarada kus tuli ratas viia üles kahest trepist. Õnneks esimesest sai kõrvalt mööda minna, aga tassimine oli ikkagi raske. Pärlijõe orus leidsin oma päeva esimese geopeituse aarde. Kalmeoja lõkkekohas oli tunda, et viimased kilomeetrid kulgesid keerulisemal rajal. Edasine teekond Järvi järvede juurde oli vahelduv, Esimene ja viimane pool olid kerged ning väga ei väsitanud. Liiapeksi lähedalt hakkas aga tee, kus tuli ratast käe kõrval läbi pori lükata. Vaikselt hakkas peas kummitama Eno Raua kirjutatud laul, küll natuke muudetud sõnadega, kuid sobis hästi hetke meeleolusse. Sõnad mis kummitama hakkasid olid järgnevad: rattad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõppe, otsa sõit ei saa. Järvi järvede juures tegime lõuna ja puhkasime. Tee Aegviitu oli kohati väga üles-alla sõit. Mõni tõus oli niivõrd järsk, et sõites üles ei suutnud minna. Teekond kulges Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal, mis pakkus väga ilusaid, ja kaugele ulatuvaid vaateid. Enne Paukjärve telkimisala avastasin, et tagumine ratas on natuke viltu all. Kivid, juured ja augud olid teinud oma töö. Oma osa mängis selles ka päevane kukkumine, kui mäest alla sõites hakkas ratas porises augus libisema ning külili ma olingi. See ajas isegi naeratuse näole, sest esimene mõte enne poriaugust läbi sõitmist oli see, et seal läbi sõites kukun küll üsnagi kindlalt. Õnneks midagi halba ei juhtunud. Keerasin rattal poldid tugevamini kinni ja sõit jätkus. Enne Aegviidut leidsin oma päeva teise geopeituse aarde. Aegviidus oli aeg täiendada oma söögi varusid. Jäätis oli sel hetkel enim ahvatlust tekitav toit. Kui seda päris toiduks saab nimetada. Ööbimiseks valisime Nikerjärve telkimisala. Õhtul tegin veel väikese jalutuskäigu ja leidsin päeva kolmanda geopeituse aarde. Kõndimiseks on Nelijärve ümbruse matka- ja terviserajad ideaalsed. Muutliku reljeefiga ja lähedal järvedele. Järvede kaldaäärseid alasid kattis vesirooside õied mis andsin järvedele ilu ja maagilisust juurde.
3. päev 44 km
Esimesed 18 kilomeetrit kulgesid mõõda kruusa- ja asfaltteid. Asfaltteed oli lausa 7 km. Esialgne plaan oli Noku lõkkekohas teha lõuna, mis aga kiire kohale jõudmise tõttu lükkus edasi. Edasi kulgeb rada esialgu mõõda metsarada. Metsarada osutus ainult mõnisada meetrit pikaks, ning läks üle Kakerdi raba laudteeks. Nüüd läksime küll ikka korralikult rappa. Rabas avanes tänu heale päikesepaistelisele ilmale võrratu vaade sädelevatele laugastele. Vaatepilt oli nii ahvatlev, et hüppasin isegi sisse ja tegin värskendava supluse. Kokku tuli rabas ratas käekõrval liikuda 3 km. Lõuna tegime Napu lõkkekohas, kus Anti pidi oma purunenud lohvi parandama. Puujuured, kivid ja augud olid teinud oma töö. Õnneks oli auk lohvis väike ja pärast väikest parandust jälle kasutatav. Kautla memoriaali juures leidsin tänase päeva ainsa geopeituse aarde. Ööbimiskohaks valisime Hiieveski parkla lõkkekoha, kus läheduses asub Paunküla veehoidla. Vesi oli küll natuke jahe aga see ei takistanud kerget suplust.
4. päev 86 km
Ilmselt kõige pikem päev matka jooksul. Enamus teest kulges mõõda asfaldit ja kruusa. Kokku leidsin täna 2 geopeituse aaret. Päeva teises pooles saime matka esimese vihma ohvriks. Õnneks oli tegu vaid hoovihmaga. Esimeseks peatuseks oli Hirvelaane lõkkekoht. Teadete tahvlil olev kiri soovitas olla võimalikult tasa, sest 100 meetri kaugusel olevat karu pesa. Kahjuks või õnneks me karu ei näinud. Lelles täiendasime oma varusid ning asusime küllaltki kiiresti teele. Taas tegime peatuse Tillniidu lõkkekohas, et taastuda pikast sõidust ja säästa end homseks. Tillniidu lõkkekohast Mukri lõkkekohta oli väike võssa kasvanud lõik, kus tuli ratast käekõrval vedada. Hetkeks läksime ka vihma eest puude varju, et mitte väga märjaks saada. Mukri lõkkekoht asub Mukri raba ääres. Rabas on vaatetorn, mis hetkel on suletud seoses halva seisukorraga. Taas sai rabas ujumas käidud ning seekord oli ka vesi väga soe. Tänasega sai sõidetud pool matkarajast ja pool kogu distantsist.
5. päev 64 km
Nägime jalgratta matkajat, kes sõitis sama marsruuti mis meiegi. Tema sõitis aga umbes 90 km päevas. Kellissaare lõkkekohas oli jalgsi matkaja, kes matkab oma koeraga Oandust Iklasse. Rajal oli ta olnud juba 2 nädalat. Esimene nädal oli tema jaoks olnud raskem kui nüüd, sest polnud tekkinud veel harjumust. Temaga vesteldes tekkis endalgi soov kunagi jalgsi ka see rada läbi teha. Lõunaseks peatuspaigaks valisime valisime Saeveski metsaonni. Metsaonniks on seda muidugi raske nimetada, sest tegemist on pigem kahekordse majaga. Tee Saeveski metsaonnini oli mõne kilomeetri ulatuses kitsas ja künklik, aga samas nauditav. Väga loodangi, et edaspidi tuleb metsaradu rohkem. Edasine tee Luite lõkkekohta kulgeski mõõda kitsamaid ja laiemaid metsateid ja -radu. Sõdurikülas leidsin oma päeva teise geopeituse aarde. Pikalt soovitud künklikud metsarajad, ei mõju aga alati varustusele hästi. Nii jäigi pakiraamikott kodarate vahele, mis tekitas koti sisse väikese augu. Et enam sellist asja ei juhtuks, ehitasin puuoksast, pesunöörist ja teibist kotile lisa toe. Luite lõkkekoha ja Hüpassaare lõkkekoha vahel oli kruusatee, millest mingi lõik olevat rajatud palkidele. Hüpassaare lõkkekohast alustasin 5 km pikkust jalgsi matka läbi Kuresoo raba. Leidsin ka oma päeva kolmanda geopeituse aarde. Öö veedame esimest korda RMK metsaonnis, kui Oksa aita päris nii saab nimetada. Poole ööni olid suureks tüütuseks sääsed, keda oli palju.
6. päev 62 km
Hommik algas jalutuskäiguga, et pesta nõusid ja otsida üles 2 geopeituse aaret. Sõitma hakkasime teiste päevadega võrreldes üsnagi hilja. Hommikust kuni Läti puhkekohani on Anti võitlend katkise lohvi ja purunenud ventiiliga. Enne Läti puhkekohta külastasime Soomaa looduskeskust. Sel ajal kui mina tutvusin kohaliku näitusega, parandas Anti oma lohvi. Läti lõkkekohas vahetas ta oma rattal lohvi ära ning päeva lõpuni pidas see vähemalt vastu. Kuni Läti lõkkekohani kulges sõit mõõda kruusateid. Läti lõkkekohast Pertlimetsa lõkkekohani oli ka mulla- ja liivakattega teid. Kopra tare metsaonni jõudes oli jalgades tunda väsimust. Päev läbi oli päike paistnud ja õues oli meeletult soe. Selline ilm väsitas keha. Päeva viimaseks etapiks oli Kopra tare metsaonnist Kilingi-Nõmme lõkkekohani sõit. Umbes 4 km oli pehme liivaga tee, kus ratas pidevalt ära vajus ning sõit kurnas keha küllaltki palju. Tegemist oli füüsiliselt kõige väsitavama päevaga. Päike ja liivased teed nõudsid oma.
7. päev 104 km
Hommikul alustasime liikumist Rae järve puhkekohale, et seal teha esimene pikem peatus. Ilm oli küllaltki soe ja päeva hommikune lõik oli üsnagi mõnus sõita. Rae järve puhkekohani jõudes olin üsnagi üllatunud. See koht oli lihtsalt nii võrd mõnus koht puhkamiseks. Paisjärve hüpates kogesin mõnusat energia voolu oma kehas. Pärast ujumist imetlesin selle lõkkekoha võimalusi. Isegi lastele oli tehtud liumägi ja kiik. Tegemist oli kohaga mis jäi mulle väga positiivselt meelde. Edasi liikusime Laiksaare metsaonni juurde. Metsaonn oli ilusasti korda tehtud ning pakkus metsa vahel mõnusat varjualust päikese eest. Väga pikalt ei peatunud ning liikusime edasi. Hetkel järele mõeldes oleks pidanud Laiksaares ikkagi pikema peatuse tegema. Sest nüüd tuli tee peal matka kõige hullem hetk. Hetke märksõnaks on prügiauto. Mööda kruusateed kulgedes sõitis mingi hetk meist mööda prügiauto. Auto tuli kruusatee peal sellise kiirusega ja niivõrd lähedalt, et oleksin peaaegu kraavi sõitnud. Õnneks sain jala maha. Seoses kuuma ja kuiva ilmaga tekkis prügiauto rataste alt meeletu tolm ja see jäi õhku püsima. Ning edaspidi mööduski teekond küllaltki pikalt prügiautot kirudes. Iga majapidamise juures oli prügiautol peatus ning meie jälle möödusime temast. Saime natuke sõita ning ta kihutas jälle hooga ja küllaltki lähedalt mööda, selline hetk oli päris mitu korda. Üleni tolmustena jõudsime lõpuks Kabli looduskeskuse juurde, kus alguses oli plaanis ka päev lõpetada ja telk püsti visata. Looduskeskuses soovitati aga minna Lemme või Krapi puhkekohta. Natuke arutasime ja võtsime nõu kuulda. Looduskeskusest ostsin endale ka matkatee särgi, et lõpus võidukalt selga panna. Anti soovis ka osta aga alles oli vaid minu suuruste numbrid. Teades, et Kabli looduskeskuse õue peal me ei ööbi oli mul kindel siht ja teadmine olemas, kus järgmine peatus on. Järgmiseks peatuseks oli Kabli kauplus millest ma unistasin juba esimesest päevast alates, Anti muidugi ei saanud midagi aru miks ma nii meeletult sinna kauplusesse tahan minna. Kuid peagi tuli see hetk ja pistaatsia saiakesed lausa ootasid mind. Siiani olen arvamusel, et Kabli kaupluses on parimad saiakesed. Peale esimest ampsu tuli juba naeratus näole ja polnudki muud öelda, kui et elu on ikka ilus kui Kabli saiakesed hamba all matsuvad. Kõht täis ja nauding möödas hakkasime Lemme poole liikuma. Kohale jõudes ei olnud vaatepilt just selline nagu lootsime. Suur puhkeala oli inimesi täis ja väga huvi küll ei olnud sellises kohas ööbida. Sama teema oli ka Krapi puhkekohaga. Otsustasimegi Iklasse välja sõita ja siis edasi vaadata mis saab. Iklasse jõudes võis sügavalt ohata, tehtud. Polnud kunagi varem nii pikka jalgratta matka maastikul ette võtnud. Ikka päris väsitav oli. Pildid tehtud ja alustasime sõitu Pärnu poole, lootes, et tee peale jääb mõni mõistlik RMK telkimisala. Kiirus oli hoolimata raskest ja väsitavast päevast küllaltki kiire, ulatudes kohati 32 km/h. Üks asi oli kindel, Pärnusse me välja ei sõida. Lõpuks otsustasime telkima jääda Tõotusmäe lõkkekohta. Kuigi ametlikult on seal telkimise keeld, siis meil lihtsalt ei jäänud muud valikut. Liiga raske päev oli seljataga. Õhtul tegin veel jalgsi ringi Rannametsa - Tolkuse looduse õpperajal. Õpperajal kõndimine oli väga lõõgastav, sest loodus on siin ilus ja mitmekesine. Künklik metsarada läheb üle rabaks ning taas künklikuks metsarajaks. Viimane ametlik matkapäev osutus ka kõige pikemaks.
8. päev 33 km
Hommikul alustasime varakult sõitu Pärnusse. Kiirus oli meeletu võttes arvesse eelmise päeva pingutusi. Pärnu rongipeatusesse jõudes ja ratta pealt maha tulles tundsin meeletut väsimust. Tunne oli nagu oleksin seest tühjaks tõmmatud. Kogu keha oli nõrk ja isegi hingamine tundus raske tegevusena. Süda peksis meeletult. Rongi oodates oli raske magama ka jääda, sest igal pool olid sipelgad. Rongi sõit Tallinnasse ja edasi Tartusse tundusid ka keha järjest rohkem koormavat. Tartusse jõudes korrutasin mõttes ainult ühte asja, natuke veel.
